II PÄEV - 3. MÄRTS 2012 - LAUPÄEV

Kuigi õhtul oli väga selge sõnaga öeldud, et magame kella kaheksani,  ei tulnud sellest midagi välja, kuna esimesed hakkasid toimetama juba kell 6:40. Jutuvadin ja sussisahin läks järjest valjemaks ja suuremaks, kuna tasapisi hakkasid kõik ärkama. Keerasin siis külge ja tukkusin edasi, kuna kiiret meil ju polnud. Hoidsin silmad kõvasti kinni, kuna pidin ju magama, kui tüdrukud mu madratsi ette üles rivistasid. Mind polegi veel kunagi enne nii palju lapsi hommikul üles laulnud. Lahe. Kõik olid üleval peale mu oma lapse. Lilled, kommid ja kallistused. Nii ilus hommik!

Õnneks tundis Anna Marie ka ennast hästi ja oli öösel korralikult magada saanud. Ehk on siis möödas. Mul kohe parem tunne.

Kuna me kõik juba kord üleval olime, siis läksin kööki hommikusööki ette valmistama. Vesi  keema, krõbinad välja, nõud ritta ja oligi valmis. Kõik kogunesid kööki suure ümmarguse laua ümber ja meie Triinu ja Tiiuga hakkasime serveerima. Valida oli kas hommikusöögihelbed jogurti või piimaga ja viineripirukas. Joogiks tee või kakao või piim. Küll need krõbinad ikka on head, kaks suurt pakki kadusid kui tina tuhka. Viineripirukad jäid enamus puutumata. Need saame siis koju sõidul ära nohistada. Kuna kõigil olid kõhud nii täis, siis jätsime tordi ringi tegemata. Hakkasime hoopis vaikselt asju pakkima. Juukseid korda tegema ja III rühm ei pääsenud ka hommikusest trennist. „Lumi” tahtis veel silumist.

Kell hakkas lähenema sellele, et pidime otste kokkutõmbamist alustama. Algatuseks tordiring. Küpsisetort, mille kodus valmis meisterdanud olin. Bussijuht ühines ka meiega pidusöömaajaks. Kui tort söödud, siis juba  igaüks oma nurgakesele lõpukoristust tegema. Mina jäin kööki korda seadma ja asju pakkima. Kõik kaasatoodu, mis üle jäi, tuli ju ka koju tagasi viia.

Kohale jõudis ka noortekeskuses perenaine, kellele maja üle anda. Oligi kõik! Selleks ajaks, kui mina kogu ühiskraami pakitud sain ja enda asjad haarata jõudsin, olid lapsed juba kogu pagasimajanduse bussi tarinud. Minul oli jäänud vaid formaalsus ja öelda: „võime sõita”.

9:50       sulgusid bussi uksed ja alustasime sõitu võistluspaiga poole, milleks oli Viljandi Spordihoone. Päike paistis ja oli mõnus kevadilm.

10:00     olimegi juba kohal. Võtsime bussist kaasa vaid vajaliku, kuna riietumistingimused on tavaliselt kitsakesed olnud. Natuke juua ja esinemiseks vajalik nodi. Meie garderoobiks sai ruum keldris numbriga 107. Trenni riided selga ja  tribüünile oma aega ootama. Eliis kaebas, et tal kõht valutab. Mul juba hirm, et järgmine langeb. Küsisin kohe, et kas ka süda on paha. Ei pidavat olema, sain vastuseks. Olin oma rohtude pauna bussi jätnud, aga õnneks oli Janelyl espumisani, mille kohe Eliisile sisse andsime, lootuses, et ehk ongi lihtsalt kõhuvalu.

Esinemisvaibal vahetus üks rühm teisega ja käis hoogne proovide tegemine. Meie aeg jõudis aina lähemale, kui Eliis tuli minu juurde, et tal hakkas kõht veel rohkem. Küsisin, et äkki lähme käime WC-s. Mõeldud tehtud. Jõudsime tribüünidelt üles fuajeesse, kui äkitselt ilutses põrandal suur värviline vastikult haisev loik. Oligi käes! Kutsusin Tiiu appi ja saatsin ta Eliisiga pesema, et siis pärast diivanile pikali heita. Palusin infolauast koristaja kutsuda ja edasi helistasin bussijuhile, et ta tagasi tuleks. Mul oli ikka oma arstipauna vaja. Ma pole veel ühelgi reisil varem nii arst olnud kui sellel. Andsin kange rohu sisse ja jäime ootele, mis edasi saab, kas rohi jääb sisse või mitte. Siis kui teised kuulsid, et Eliis oksendab, hakkas välja tulema, et ta oli ka öösel juba oksendanud. Aga keegi ei rääkinud sellest, ei ta ise, ega ka teised lapsed. Ometi sai eile mitu kord üle räägitud, et kui midagi on, siis tuleb kohe rääkida. Selliseid asju ei tohi varjata, nii ei saa ma ju midagi ette võtta. Oleks ma seda teadnud, oleksin kohe saanud õige rohu sisse anda.

Samal ajal algas meie proov. Tegime selle ära tühja kohaga. Otsustame hiljem, mis saab esinemisest. Proovid läksid muidu enam-vähem. Saali  ja keskjoone tunnetus oli väheke paigast ära, aga üldiselt polnud viga. Kuidas kolmanda rühma proov läks ma ei tea, kuna jooksin siis juba oma haige juurde, aga tehtud nad selle said. Kogunesime garderoobi riietuma. Eliisile tegime pingile ruumi ja lasin tal pikali olla. Nägu oli juba täitsa hea ja väga halb olla ei olnud. Otsustasime, et ta paneb viimasel minutil riidesse ja on viimase hetkeni pikali ja siis vaatab, kas jaksab ja tahab minna või mitte. IV rühm sai ruttu valmis, kuna pääsesid tänu hiiremütsidele soengute tegemisest. Saatsin nad tribüünile proove vaatama, sai garderoobi rohkem õhku.

III rühmal oli tegu oma soengutega. Tiiu ja Triin punusid muudkui patse ja mina sidusin linte. Kui ruum tühi, siis oli aeg nii kaugel, et ajasin Eliisi püsti ja riietama. Ta tundis ennast enam-vähem. Võistlussaalis otsisin koha, kuhu saaks pikali visata, et viimase hetkeni lesivas olekus olla.  Teised rivistasid end harjutusväljakule avadefileeks ja Eliis pikutas. Rivistusest jäi ta küll ilma. Ega see muud polegi, kui kõik rühmad marsivad muusika saatel vaibale, kuulatakse tervituskõnesid, avatakse festival ja marsitakse harjutusväljakule tagasi. Võistlused olid avatud.

Alustas I vanuseaste ehk I-III klassid. Siin võistles 9 liikumisrühma, kellega meie konkureerisime. Võimlemisrühmi oli 4 ja akrobaatikat 1. Vaibale läksime neljandatena. Eliis oli selleks ajaks kindel, et ta läheb ka tantsima. Ja tantsiski ilusti ära, pärast oli ka kõik normis.

„Hiired” tuli välja paremini kui proovis. Mõned hundirattad olid väheke keered, aga muidu polnud häda. Täitsa tubli esitus. III rühm vaatas meid tribüünilt, nüüd oli aeg nemad seal välja vahetada, sest järg jõudis II vanuseastme kätte ehk IV-VI klassid. „Lumi” oli järjekorras teine. Kokku oli siin liikumisrühmi 8, akrobaatika rühmi 1 ja võimlemisrühmi 10. Arvestades asjaolu, kui kiiresti tants valmis, siis arvan, et esitus oli nii hea, kui see praegu üldse olla sai. Mulle meeldisid need mustad ribad valge kostüümi taustal. Need mängisid mõnusalt kaasa. Hea leid!

Esinemised esinetud, vaatasime rahulikult konkurentide esinemist, kuni lähenema hakkas lõunasöögi aeg. Selleks, et aga laua äärde friikartuleid sööma minna, tuli enne riided ära vahetada, sest kostüümid pidid jääma puhtaks. Nii siis kiire riietevahetus ja sööma.

14:00     oli meil tellitud juba traditsiooniks saanud friikartulid viineri ja salatiga spordihoone kohvikus. Kõhud olid kõigil nii tühjad, aga taldrikutele jäi siiski üht-teist alles. Eliis sõi ainult natukene salatit, aga muidu tundus, et saime asjale piiri peale.

Kõhud täis, vahetasid tüdrukud riided uuesti ümber, sest lõpudefileeks pidid kõik jälle viksid välja nägema. Sättisime end taas tribüünidele esinemisi vaatama. III ja IV vanuseastmes oli neid kokku kõigest 10. Oli täitsa vahvaid numbreid, aga mõningaid küsimusi tekitavaid. Kõige küsitavam on see õhkõrn piir liikumisrühmade ja võimlemisrühmade vahel. Mõned liikumiskavad on puhas võimlemine ja vastupidi. See on selline iga aastane probleem.

15:45     algas lõpudefilee, kui kõik uuesti vaibale marssisid. Sel aastal oli veidike teist moodi kui eelnevatel. Nimelt, kui kõik olid vaibal, siis paluti/lubati kõigil istuda. Ees ootas pikk tseremoonia. Alati on pidanud kõik valvel seisma kogu autasustamise tseremoonia aja.

Algul eripreemiad, siis laureaadid. Kõik laureaadid olid ka tugevad ja head numbrid. Mulle meeldisid. Meile ei pudenenud sel aastal midagi, aga arvan, et  tähtis oli ennast jälle näidata. Ja tundub, et lastele pakkus ööbimisega reis juba omajagu elamusi!

Kui ametlik osa lõppes, tegime kiirelt grupipildid, pakkisime kärmelt oma nodi kokku ja bussi.

 IV rühm

 meie kõik

III rühma vähendatud koosseis

16:30     saatsime Tiiu teele, kes Tallinnasse sõitis ja ise alustasime sõitu kodu poole, mis läks vahejuhtumiteta. Kes magas, kes mängis sõbrannaga midagi. Kostitasin neid natuke õuna ja kohukesega. Viineripirukat oli ka veel järgi. Kõik toit kadus kui mutiauku.

Sõit läks kohe nii hästi, et jõudsime isegi 30 minutit Rannarootsi ostukeskuses Haapsalus aega veeta. Kõigil ei läinud seal küll nii hästi, kui soov oli, aga mis teha. Nimelt pidid kõik täpselt kell 20:00 bussis olema. Paar minutit oli veel puudu, kui mina bussi poole tõttasin ja mida ma näen. Selveris seisab veel oma 7 tüdrukut järjekorras. Ja nad mitte polnud esimesed vaid esimene nendest lausa neljas. Egas midagi. Saarerahva elu, praam läheb minema. Eks siis tuli kuri õpetaja olla ja saata lapsed asju tagasi viima, sest mitte mingi valemiga poleks me jõudnud nende maksmist ära oodata. Siit väike õppetund, et alati tuleb kõige pealt ära osta see, mida kindlasti vaja ja siis alles mänguasjapoodi joosta.

20:30     praamiga sõitsime koju. Koukisime välja Tiiu toodud  meloni ja jagasime kommi. Sagimist oli omajagu ja ülekeevaid emotsioone, mida siis tagaajamisega maha rahustada püüti. Lõpuks oli seltskond mängunurgas, veeretasid autot ja kiikusid. Igaüks leidis midagi meelepärast.

Ja sedasi hakkaski meie reis lõpule jõudma. Sadamas saatsime ära Janely, kellele oli vastu tuldud. Ülejäänud tulid kõik Kärdlasse.

22:30     oli Pritsumaja parkla ootavatest autodest tulvil. Kõik jõudsid õnnelikult oma emmede-isside juurde. Haiged oli terveks saanud ja meel kõigil hea!